Kell oli 19.25 ja Karl oli juba veerand tundi Laurat oodates Kaubamaja ees külmetanud. Ta vihkas seda, kuidas naine alati hiljaks jäi. Õnneks oli ta Laurat tundes ka endale lubanud kümneminutilist hilinemist. Sellegipoolest oli ta juba kringliks külmumise äärel ja kirus ennast, et ta ka kunagi ei õpi. Tema vanuses võiks ju juba teada, et Eesti ilmad ei ole kunagi sellised, mida oodata oskaks. Alles hommikul kõrvetas päike lagipead ja pani silmad jooksma. Nüüd aga sadas lörtsi. Karl keksis juba jalalt jalale nagu mõni kooliplika, kui nägi Laurat lähenemas, ilmsüütu nägu ees. Ta lihtsalt ei suutnud hakata naisele epistlit lugema. Selle asemel pakkus ta talle kätt ja nad kõndisid kiiresti, teineteisel kaenla alt kinni hoides, alkoholi osakonna poole.
Karl oli nii tänulik, et Laura siiski enne kaheksat kohale jõudis. Optimistlikult häälestatud või mitte, ei oleks ta siiski tahtnud kainelt õhtule vastu minna. "Noh, mida me siis täna joome?" küsis Karl sõbrannalt.
"Ainult mitte tequilat!" hüüatas Laura. Ka mees oli seda meelt. Oli neil ju alles hiljuti olnud selline tequila-õhtu, et nad ei suutnud üksteiselegi punastamata otsa vaadata. "Võtame tavalise?" pakkus Laura välja ja nad jalutasid Bacardi ning kaheliitrise koolaga kassa poole.
Kuna Karl elas praktiliselt kesklinnas, mindi tema poole pudelite sisu hävitama. Läks vaid paar tundi, kuni sõbrad olid parajalt joogised ja valmis Nick'i õnnitlema minema.
"Kuule," ütles Karl äkki kohkunult, "kas meil kingitus on olemas?"
"Ma unustasin selle täitsa ära. Äkki mõni pood on veel lahti? Nii piinlik."
"Tegelikult on mul vist ideaalne kingitus olemas. Mäletad mu eelmist sünnat, kui Pets tassis mingid sõbrad kaasa ja need tõid külakostiks mingi lehmaketi. Ma ei kannaks seda nagunii kunagi ja ma ei taha teadagi, kust see pärit on."
"Kuule, see võib isegi sobida. Nick on ju nagu harakas. Ausõna, isegi mul on vähem ehteid kui tal. Oled sa kindel, et raatsid selle ära kinkida?" küsis Laura.
"Nalja teed või? Muidugi!"
"Noh, siis on otsustatud. Aitäh, et hädast välja aitasid!"
"Aitäh, et mu kodust välja vedasid!"
"Tehniliselt oleme ikka veel sinu kodus, blond, aga palun-palun," ütles Laura.
Ei läinudki kaua, kuni nad juba Nick'i maja ees olid. Sünnipäevalaps tuli ise neile ust avama. "Oi. Nii tore, et ikkagi tulite. Karl olid, eks!?" ütles Nick rõõmsameelselt nagu alati.
"Jah. Palju õnne!" vastas mees ja surus talle karbi kingitusega pihku.
"Palju õnne, kullake!" soovis ka Laura ja suudles teda põsele.
"Poleks vaja olnud, ütles Nick, kes kunagi raha üle ei tähtsustanud ja ometi oli tal neist kõige rohkem seda, kingitust nähes. "Ma oleksin ka ainult musiga leppinud."
"No aga kui mina oleksin sind kohe musitama kukkunud, oleksid sa vast teisiti mõelnud," ütles Karl.
Kõik kolm hakkasid naerma, aga Laura märkas, kuidas tema head sõbrad vahetasid kummalise pilgu ja millegipärast Nick ka punastas.
"What ever," mõtles Laura ja jooksis juba edasi. Ta oli kaugemal näinud veel tuttavaid. Nick aga juhatas Karli jookide juurde ja ka veel viisteist minutit hiljem, kui nad Laurale jälle meelde tulid, vestlesid nad mõnusasti seal samas. Laura märkas neid naermas ja end hästi tundmas. Ka temal tuli Karli helisevat naeru kuuldes naeratus näole. Ta oli hea meel, et need kaks kohe klappisid. Laura ei mõistnud, kuidas ometi polnud nad juba varem tutvunud. Kohe raudselt olid mõlemad varemgi samadel üritustel olnud.
Laura liitus nende jutuajamisega ja kokkuvõttes sai sellest tore õhtu, kuigi Karl küll tantsis mõne neiuga, vestles lühidalt paari teisega ja vahetas naeratusi kolmandatega, aga see oli tema puhul tavaline. Koju läks ta peale seda suurt flirtimist ikka üksi. Õigemini, seekord koos Lauraga, sest viimane oli saanud purjus Marguselt ebameeldiva telefonikõne ja kaotas isu pidutseda. Teisest küljest, ta tahtiski minna koju asju klaarima ja Karl kui dzentelmen pakkus, et saadab ta ära. Ja muidugi - nad jalutasid.
Karl oli nii tänulik, et Laura siiski enne kaheksat kohale jõudis. Optimistlikult häälestatud või mitte, ei oleks ta siiski tahtnud kainelt õhtule vastu minna. "Noh, mida me siis täna joome?" küsis Karl sõbrannalt.
"Ainult mitte tequilat!" hüüatas Laura. Ka mees oli seda meelt. Oli neil ju alles hiljuti olnud selline tequila-õhtu, et nad ei suutnud üksteiselegi punastamata otsa vaadata. "Võtame tavalise?" pakkus Laura välja ja nad jalutasid Bacardi ning kaheliitrise koolaga kassa poole.
Kuna Karl elas praktiliselt kesklinnas, mindi tema poole pudelite sisu hävitama. Läks vaid paar tundi, kuni sõbrad olid parajalt joogised ja valmis Nick'i õnnitlema minema.
"Kuule," ütles Karl äkki kohkunult, "kas meil kingitus on olemas?"
"Ma unustasin selle täitsa ära. Äkki mõni pood on veel lahti? Nii piinlik."
"Tegelikult on mul vist ideaalne kingitus olemas. Mäletad mu eelmist sünnat, kui Pets tassis mingid sõbrad kaasa ja need tõid külakostiks mingi lehmaketi. Ma ei kannaks seda nagunii kunagi ja ma ei taha teadagi, kust see pärit on."
"Kuule, see võib isegi sobida. Nick on ju nagu harakas. Ausõna, isegi mul on vähem ehteid kui tal. Oled sa kindel, et raatsid selle ära kinkida?" küsis Laura.
"Nalja teed või? Muidugi!"
"Noh, siis on otsustatud. Aitäh, et hädast välja aitasid!"
"Aitäh, et mu kodust välja vedasid!"
"Tehniliselt oleme ikka veel sinu kodus, blond, aga palun-palun," ütles Laura.
Ei läinudki kaua, kuni nad juba Nick'i maja ees olid. Sünnipäevalaps tuli ise neile ust avama. "Oi. Nii tore, et ikkagi tulite. Karl olid, eks!?" ütles Nick rõõmsameelselt nagu alati.
"Jah. Palju õnne!" vastas mees ja surus talle karbi kingitusega pihku.
"Palju õnne, kullake!" soovis ka Laura ja suudles teda põsele.
"Poleks vaja olnud, ütles Nick, kes kunagi raha üle ei tähtsustanud ja ometi oli tal neist kõige rohkem seda, kingitust nähes. "Ma oleksin ka ainult musiga leppinud."
"No aga kui mina oleksin sind kohe musitama kukkunud, oleksid sa vast teisiti mõelnud," ütles Karl.
Kõik kolm hakkasid naerma, aga Laura märkas, kuidas tema head sõbrad vahetasid kummalise pilgu ja millegipärast Nick ka punastas.
"What ever," mõtles Laura ja jooksis juba edasi. Ta oli kaugemal näinud veel tuttavaid. Nick aga juhatas Karli jookide juurde ja ka veel viisteist minutit hiljem, kui nad Laurale jälle meelde tulid, vestlesid nad mõnusasti seal samas. Laura märkas neid naermas ja end hästi tundmas. Ka temal tuli Karli helisevat naeru kuuldes naeratus näole. Ta oli hea meel, et need kaks kohe klappisid. Laura ei mõistnud, kuidas ometi polnud nad juba varem tutvunud. Kohe raudselt olid mõlemad varemgi samadel üritustel olnud.
Laura liitus nende jutuajamisega ja kokkuvõttes sai sellest tore õhtu, kuigi Karl küll tantsis mõne neiuga, vestles lühidalt paari teisega ja vahetas naeratusi kolmandatega, aga see oli tema puhul tavaline. Koju läks ta peale seda suurt flirtimist ikka üksi. Õigemini, seekord koos Lauraga, sest viimane oli saanud purjus Marguselt ebameeldiva telefonikõne ja kaotas isu pidutseda. Teisest küljest, ta tahtiski minna koju asju klaarima ja Karl kui dzentelmen pakkus, et saadab ta ära. Ja muidugi - nad jalutasid.
.JPG)
No comments:
Post a Comment