Karl ja Laura jalutasid ranna poole. Selles ei olnud midagi erilist. Oli juba harjumuseks saanud, et kui ühel neist oli mingi mure, mis vajas jagamist, või hoopiski oli emmal-kummal neist häid uudiseid, mis vajasid hädasti edasi rääkimist, siis helistasid nad kohe üksteisele. Polnudki vaja palju öelda. Piisas märksõnadest „läheme jalutama” või „mul on igav, mis teed?”. Tihti polnudki erilist põhjust kokkusaamiseks, ent nad armastasid neid jalutuskäike, sest koos oli neil alati huvitav.
Viimasel ajal olid nad väga tihti koos aega veetnud kas mõnes baaris lobisedes ja ühtlasi muresid uputades või kodus läige armastusfilmi ja rämpstoiduga. Selles polnudki midagi erilist kahe sõbra jaoks, aga praegu oli Karlil kevadväsimus või midagi ja ta vajas tavalisest tihemini neid kokkusaamisi. Igatahes, ta oli pidevalt tujust ära ja tema mure üksinduse pärast muudkui süvenes.
Laura oli alati olnud seltskonnahing ja populaarne beib, nii et temal meestest puudust ei olnud. Kahjuks ei tulnud ka tema sõbralik ja avatud iseloom. Ta sai peaaegu alati teistega hästi läbi ning tal polnudki vaenlasi.
Karl oli ka tüdrukute meelest tore poiss ja tema sõprade hulgas oli naisi rohkem kui mehi. Ja olgem ausad, ta oli ikka tõsiselt kena mees ka. Selline pikk, lihases, kergesti päevituv ja kerge habemetüükaga, mis sobis talle. Ometi ei jäänud ükski tema suhe püsima ja enamasti oli tema ise see, kes käis välja ettepaneku ära lõpetada. Ta oli natuke nagu kits kahe posti vahel. Üksi olles ei igatsenud ta midagi muud kui Seda Kedagi enda kõrvale, aga mida pikemalt ta üksi oli, seda vähem valivaks muutus. Olles aga suhtes, ei suutnud ta pühenduda. Algas kõik alati muidugi üle pea kaela armumisega, aga möödus mõni nädal või kuu, kuni ta ise hakkas vaidlusi provotseerima ja justkui meelega sattus olukordadesse, mida oli võimalik valesti tõlgendada või millest polnudki võimalik end puhta nahaga välja keerutada, sest nahk polnudki puhas. Siis ei läinudki enam kaua, kuni hetke „musi” viimast korda enda järel ukse sulges ja kadus. Karl aga hingas kergendatult suhte purunemise pärast patja nutmata.
Kunagi olid ka Karl ja Laura omavahel liini ajanud, aga nad said väga ruttu aru, et nemad kaks pole kokku loodud. Ometi ei kadunud Laura Karli elust nagu enamik tüdrukuid. Armusuhte purunemine pani kõigi üllatuseks aluse hoopis nende sõprusele, mis oli nüüd kindel kui kalju.
Vahel siiski, ka aastaid hiljem, mõtles Karl, et mis siis kui nad Lauraga poleks lahku läinud ja fantaseeris nende ühisest tulevikust. Nad sobisid ju omavahel nii hästi. Nad suutsid lausa teineteise lauseid lõpetada. Siiski, keemiat ei olnud. Nad olid aastaid peale oma suhte lõppu üksteisele tunnistanud, et nad mõlemad olid mõelnud suudlemise ajal, et see on justkui oma lihase õe-venna suudlemine ja seepärast tunduski see nii vale. Päriselus olid nad mõlemad üksiklapsed ja seetõttu rõõmustasidki sõbrunedes, et on justkui leidnud endale selle kaua igatsetud venna või õe.
Oli jälle kevad ning K ja L võtsid üle mitme kuu ette tee randa. Tundus, et need jalutuskäigud lahendasid kuidagi kõik probleemid ning kui jalutama minna ei saanud, hakkasid mured kuhjuma. Talvel aga oli ju mere ääres külm ja tuuline, mistõttu veetsid nad koos aega süüa tehes või käisid ööklubides end hingetuks tantsimas ja muu tegevuse vahepeal said ka paljud jutud ära räägitud. Ometi polnud see see.
Kui suure osa maailma jaoks on kevad kõige romantilisem aastaaeg, siis Karl seostas kevadet vaid lindude tagasituleku ja lillede virgumisega. Suhted ja kevad polnud tema puhul kunagi kokku käinud, tunded veel vähem. Kuidagi oli juhtunud nii, et ta oli kevaditi alati vallaline olnud, meeldis see talle või mitte. Sel aastal aga oli tal eriline kevadmasendus, sest tema viimasest püsisuhtest oli möödas juba poolteist aastat ja ta oli hullumas mõttest, et tema jaoks polegi kedagi. Sel kevadel oleks ta väga kedagi enda kõrvale igatsenud.
„Ma jään alatiseks üksi,” rääkis ta sõbrannale. „Kümne aasta pärast oled sina abielus – ja võib-olla isegi Margusega – ning käid oma lastega mööda koolide sisseastumiskatseid. Vean kihla, et sinust saab selline ema, kes praegu räägib küll, et karjäär on tema jaoks oluline ja ma tean, et sa mõtled praegu päriselt ka nii, aga kohe kui su esimene laps on sündinud, tuled sa töölt ära ja õpid vast isegi süüa tegema. Varsti aga soovid sa ka teist last, sest sa tahad, et su pere oleks täiuslik. Ning sinust saabki hea ema, kelle lapsed ei jonni peaaegu kunagi ja keda ka lasteaiakasvatajad pidevalt kiidavad. Sa käid nendega õigel ajal arstikontrollis ja huviringides ning paned nad parimasse eelkooli. Sa ei karju nende peale kunagi ja sellest hoolimata söövad nad juurikaid ning koristavad vabatahtlikult oma tuba. Ja Margus läheb tööle sinna, kus makstakse hästi ka ületunde tegemata ning vabal ajal käite te kahekesi väljas söömas või soojal maal puhkamas. Paar korda nädalas võtab ta ka laste hoidmise enda peale, et sina saaksid puhata või trennis käia ning õhtuti teeb sulle massaaži. Ja ma vist ei pea mainima, et peale ülisupertoredate laste tegemise ja kasvatamise ei ole ka ta veel kümne aasta pärast oma oskusi voodis kaotanud. Aga mina? Selleks ajaks, kui sina oled jõudnud oma õnne tippu, on minu elu praktiliselt läbi. Ma olen tõenäoliselt ikka üksi, lähen paksuks, töötan ikka samas kohas sama niru palga eest ning veedan oma õhtud kohalikus pubis viskiklaasiga vesteldes või baarmanile oma kurba elu kurtes, mida sinu täiuslik tulevane abikaasa kindlasti kunagi ei tee.” Karl ei lasknud Laural sõnagi vahele öelda.
„Ah, ole vait!” ütles Laura, kui Karl hingemiseks hetkeks vaikis. „Nagunii sina lood pere ammu enne kui mina. Isegi mu horoskoop ütleb, et enne 30ndaid ma maha ei rahune. Ja kohe kindlasti ei tee ma seda Margusega. Ennem kirjeldasid sa tema pessimistlikku tulevikku kui enda oma.”
„Kammoon!” hüüdis Karl nördinult. „Ka meestel võiks olla õigus end vahel haletseda.”
„Jah, aga mitte 24/7,” torkas Laura. Tegelikult oskas Karl vägagi huvitav ja lõbus kaaslane olla ja enamasti oligi. Välja arvatud kevaditi. Ja sel kevadel tundus Laurale, et nüüd mõtleb ta seda tõsiselt, kui Karl ütles: „Kauem ma enam üksi olla ei taha! Ma ei ole nõus sellega, et mingid idikatest bemarivennad võtavad omale kõik kenad naised ja maha tahaksin lüüa selle, kes pani tõsiselt ägedatele chickidele pähe mõtte nohikute poole vaatama hakata. Kes siis tavalistele meestele jäävad? Tuleb midagi ette võtta!” Karl oli alati kõva jutumees olnud ja paljud pidasid teda sellepärast ka ülbikuks või egoks, aga nad ei teadnud, kui kihvt mees ta tegelikult on. Laura teadis.
„Nojah, kõva mees,” ütles Laura. „Kui sa juba nagunii äksi täis oled, siis hakkame kohe täna õhtul sulle naise otsimisega pihta. Minu sõbral Nick’il on täna sünnipäev, sa ju tead küll teda eks? Ta kutsus mind ning lubas ka kellegi kaasa võtta. Mina valin sinu.”
„Aga Margus?” küsis Karl imestunult.
„Margus on nagunii tööl või joob kuskil oma nõmedate sõpradega. Ma vihkan neid tüüpe. Margus ise on ju tegelikult tore mees, aga ta sõprade IQ küll herneste omast suurem pole. Nii et tuled? Sul pole nagunii midagi paremat teha ja seal on hulgem kenasid naisi. Enne teeme väiksed joogid ka ja…”
„No kui seal just kenasid naisi on. Ma pole enam ammu ühtegi näinud,” lausus Karl naljaga pooleks.
Laura vastas talle küünarnukilöögiga ribidesse. „Tead,” sõnas ta järsku, olles juba unustanud mehe nokkimise, „te olete Nick’iga tegelikult väga sarnased. Mõlemal on alati kanakari ümber nagu haid värske liha puhul, aga kumbki teist ei suuda suhtes olla.”
„Ah, ära aja jama!” ütles Karl. „Sa tõenäoliselt lihtsalt ei tea tema eraelust kõike. Keegi teine ei saa olla armastuses nii õnnetu kui mina. Kuule, kas ta nimi on päriselt Nick? Ta on ju puhas eestlane!?”
„On küll puhas eestlane jah ja ei, tema pärisnimi on Olari.”
Karl turtsatas naerma. „Olari, Ollu,… Nick. Jah, kõlab igati loogiliselt, et üht Olarit Nick’iks hüütakse. Aga tõsiselt,” ütles Karl naeru päriselt ka katkestades, „miks teda siis nii kutsutakse?”
Vahepeal samuti naerma hakanud Laura kehitas õlgu ja vastas: „Igatahes, see hüüdnimi sobib talle.”
„Minu meelest ka.”
„Tore, et me täna välja läheme, Karl. Ma juba ootan. Aga kui sa veel märganud pole, siis me oleme jõudnud tagasi minu maja ette. Ma lähen käin pesus ära ja joonistan näo. Soovitan sul sama teha. Kohtume seitsmest Kaupsi alkoosakonnas!?”
„Okei, ma siis lähen teen ka näo pähe,” vastas Karl juba edasi jalutades.
Viimasel ajal olid nad väga tihti koos aega veetnud kas mõnes baaris lobisedes ja ühtlasi muresid uputades või kodus läige armastusfilmi ja rämpstoiduga. Selles polnudki midagi erilist kahe sõbra jaoks, aga praegu oli Karlil kevadväsimus või midagi ja ta vajas tavalisest tihemini neid kokkusaamisi. Igatahes, ta oli pidevalt tujust ära ja tema mure üksinduse pärast muudkui süvenes.
Laura oli alati olnud seltskonnahing ja populaarne beib, nii et temal meestest puudust ei olnud. Kahjuks ei tulnud ka tema sõbralik ja avatud iseloom. Ta sai peaaegu alati teistega hästi läbi ning tal polnudki vaenlasi.
Karl oli ka tüdrukute meelest tore poiss ja tema sõprade hulgas oli naisi rohkem kui mehi. Ja olgem ausad, ta oli ikka tõsiselt kena mees ka. Selline pikk, lihases, kergesti päevituv ja kerge habemetüükaga, mis sobis talle. Ometi ei jäänud ükski tema suhe püsima ja enamasti oli tema ise see, kes käis välja ettepaneku ära lõpetada. Ta oli natuke nagu kits kahe posti vahel. Üksi olles ei igatsenud ta midagi muud kui Seda Kedagi enda kõrvale, aga mida pikemalt ta üksi oli, seda vähem valivaks muutus. Olles aga suhtes, ei suutnud ta pühenduda. Algas kõik alati muidugi üle pea kaela armumisega, aga möödus mõni nädal või kuu, kuni ta ise hakkas vaidlusi provotseerima ja justkui meelega sattus olukordadesse, mida oli võimalik valesti tõlgendada või millest polnudki võimalik end puhta nahaga välja keerutada, sest nahk polnudki puhas. Siis ei läinudki enam kaua, kuni hetke „musi” viimast korda enda järel ukse sulges ja kadus. Karl aga hingas kergendatult suhte purunemise pärast patja nutmata.
Kunagi olid ka Karl ja Laura omavahel liini ajanud, aga nad said väga ruttu aru, et nemad kaks pole kokku loodud. Ometi ei kadunud Laura Karli elust nagu enamik tüdrukuid. Armusuhte purunemine pani kõigi üllatuseks aluse hoopis nende sõprusele, mis oli nüüd kindel kui kalju.
Vahel siiski, ka aastaid hiljem, mõtles Karl, et mis siis kui nad Lauraga poleks lahku läinud ja fantaseeris nende ühisest tulevikust. Nad sobisid ju omavahel nii hästi. Nad suutsid lausa teineteise lauseid lõpetada. Siiski, keemiat ei olnud. Nad olid aastaid peale oma suhte lõppu üksteisele tunnistanud, et nad mõlemad olid mõelnud suudlemise ajal, et see on justkui oma lihase õe-venna suudlemine ja seepärast tunduski see nii vale. Päriselus olid nad mõlemad üksiklapsed ja seetõttu rõõmustasidki sõbrunedes, et on justkui leidnud endale selle kaua igatsetud venna või õe.
Oli jälle kevad ning K ja L võtsid üle mitme kuu ette tee randa. Tundus, et need jalutuskäigud lahendasid kuidagi kõik probleemid ning kui jalutama minna ei saanud, hakkasid mured kuhjuma. Talvel aga oli ju mere ääres külm ja tuuline, mistõttu veetsid nad koos aega süüa tehes või käisid ööklubides end hingetuks tantsimas ja muu tegevuse vahepeal said ka paljud jutud ära räägitud. Ometi polnud see see.
Kui suure osa maailma jaoks on kevad kõige romantilisem aastaaeg, siis Karl seostas kevadet vaid lindude tagasituleku ja lillede virgumisega. Suhted ja kevad polnud tema puhul kunagi kokku käinud, tunded veel vähem. Kuidagi oli juhtunud nii, et ta oli kevaditi alati vallaline olnud, meeldis see talle või mitte. Sel aastal aga oli tal eriline kevadmasendus, sest tema viimasest püsisuhtest oli möödas juba poolteist aastat ja ta oli hullumas mõttest, et tema jaoks polegi kedagi. Sel kevadel oleks ta väga kedagi enda kõrvale igatsenud.
„Ma jään alatiseks üksi,” rääkis ta sõbrannale. „Kümne aasta pärast oled sina abielus – ja võib-olla isegi Margusega – ning käid oma lastega mööda koolide sisseastumiskatseid. Vean kihla, et sinust saab selline ema, kes praegu räägib küll, et karjäär on tema jaoks oluline ja ma tean, et sa mõtled praegu päriselt ka nii, aga kohe kui su esimene laps on sündinud, tuled sa töölt ära ja õpid vast isegi süüa tegema. Varsti aga soovid sa ka teist last, sest sa tahad, et su pere oleks täiuslik. Ning sinust saabki hea ema, kelle lapsed ei jonni peaaegu kunagi ja keda ka lasteaiakasvatajad pidevalt kiidavad. Sa käid nendega õigel ajal arstikontrollis ja huviringides ning paned nad parimasse eelkooli. Sa ei karju nende peale kunagi ja sellest hoolimata söövad nad juurikaid ning koristavad vabatahtlikult oma tuba. Ja Margus läheb tööle sinna, kus makstakse hästi ka ületunde tegemata ning vabal ajal käite te kahekesi väljas söömas või soojal maal puhkamas. Paar korda nädalas võtab ta ka laste hoidmise enda peale, et sina saaksid puhata või trennis käia ning õhtuti teeb sulle massaaži. Ja ma vist ei pea mainima, et peale ülisupertoredate laste tegemise ja kasvatamise ei ole ka ta veel kümne aasta pärast oma oskusi voodis kaotanud. Aga mina? Selleks ajaks, kui sina oled jõudnud oma õnne tippu, on minu elu praktiliselt läbi. Ma olen tõenäoliselt ikka üksi, lähen paksuks, töötan ikka samas kohas sama niru palga eest ning veedan oma õhtud kohalikus pubis viskiklaasiga vesteldes või baarmanile oma kurba elu kurtes, mida sinu täiuslik tulevane abikaasa kindlasti kunagi ei tee.” Karl ei lasknud Laural sõnagi vahele öelda.
„Ah, ole vait!” ütles Laura, kui Karl hingemiseks hetkeks vaikis. „Nagunii sina lood pere ammu enne kui mina. Isegi mu horoskoop ütleb, et enne 30ndaid ma maha ei rahune. Ja kohe kindlasti ei tee ma seda Margusega. Ennem kirjeldasid sa tema pessimistlikku tulevikku kui enda oma.”
„Kammoon!” hüüdis Karl nördinult. „Ka meestel võiks olla õigus end vahel haletseda.”
„Jah, aga mitte 24/7,” torkas Laura. Tegelikult oskas Karl vägagi huvitav ja lõbus kaaslane olla ja enamasti oligi. Välja arvatud kevaditi. Ja sel kevadel tundus Laurale, et nüüd mõtleb ta seda tõsiselt, kui Karl ütles: „Kauem ma enam üksi olla ei taha! Ma ei ole nõus sellega, et mingid idikatest bemarivennad võtavad omale kõik kenad naised ja maha tahaksin lüüa selle, kes pani tõsiselt ägedatele chickidele pähe mõtte nohikute poole vaatama hakata. Kes siis tavalistele meestele jäävad? Tuleb midagi ette võtta!” Karl oli alati kõva jutumees olnud ja paljud pidasid teda sellepärast ka ülbikuks või egoks, aga nad ei teadnud, kui kihvt mees ta tegelikult on. Laura teadis.
„Nojah, kõva mees,” ütles Laura. „Kui sa juba nagunii äksi täis oled, siis hakkame kohe täna õhtul sulle naise otsimisega pihta. Minu sõbral Nick’il on täna sünnipäev, sa ju tead küll teda eks? Ta kutsus mind ning lubas ka kellegi kaasa võtta. Mina valin sinu.”
„Aga Margus?” küsis Karl imestunult.
„Margus on nagunii tööl või joob kuskil oma nõmedate sõpradega. Ma vihkan neid tüüpe. Margus ise on ju tegelikult tore mees, aga ta sõprade IQ küll herneste omast suurem pole. Nii et tuled? Sul pole nagunii midagi paremat teha ja seal on hulgem kenasid naisi. Enne teeme väiksed joogid ka ja…”
„No kui seal just kenasid naisi on. Ma pole enam ammu ühtegi näinud,” lausus Karl naljaga pooleks.
Laura vastas talle küünarnukilöögiga ribidesse. „Tead,” sõnas ta järsku, olles juba unustanud mehe nokkimise, „te olete Nick’iga tegelikult väga sarnased. Mõlemal on alati kanakari ümber nagu haid värske liha puhul, aga kumbki teist ei suuda suhtes olla.”
„Ah, ära aja jama!” ütles Karl. „Sa tõenäoliselt lihtsalt ei tea tema eraelust kõike. Keegi teine ei saa olla armastuses nii õnnetu kui mina. Kuule, kas ta nimi on päriselt Nick? Ta on ju puhas eestlane!?”
„On küll puhas eestlane jah ja ei, tema pärisnimi on Olari.”
Karl turtsatas naerma. „Olari, Ollu,… Nick. Jah, kõlab igati loogiliselt, et üht Olarit Nick’iks hüütakse. Aga tõsiselt,” ütles Karl naeru päriselt ka katkestades, „miks teda siis nii kutsutakse?”
Vahepeal samuti naerma hakanud Laura kehitas õlgu ja vastas: „Igatahes, see hüüdnimi sobib talle.”
„Minu meelest ka.”
„Tore, et me täna välja läheme, Karl. Ma juba ootan. Aga kui sa veel märganud pole, siis me oleme jõudnud tagasi minu maja ette. Ma lähen käin pesus ära ja joonistan näo. Soovitan sul sama teha. Kohtume seitsmest Kaupsi alkoosakonnas!?”
„Okei, ma siis lähen teen ka näo pähe,” vastas Karl juba edasi jalutades.
.JPG)
No comments:
Post a Comment